Päästmine tekib sageli tundest, et midagi on valesti: olukord, inimene või elu ise. Päästmisel on sageli varjatud ootus – et pingutus tooks kunagi midagi vastu, kas tänu, vastuteene või lootuse, et keegi päästab kunagi ka mind. Sellisel viisil tegutsedes annab päästja tihti ära oma energiat, vahel rohkem, kui tal tegelikult on. Lisaks võib päästmisega kaasneda energia, mis ei ole puhas – sinna segunevad hirm, kohustus, süütunne või ootus.

Abistamine seevastu sünnib selgusest ja valikust.
Midagi ei ole tingimata katki. Keegi ei ole „parandamist vajav“.
On lihtsalt hetk, kus on võimalik toetada, jagada või olla olemas – ilma hinnanguta ja ilma ootusteta. Abistades ei anta ennast ära ega minda üle oma piiride. Energia, mis liigub, on kerge ja rõõmust kantud.

Seepärast on oluline enne tegutsemist endalt küsida:
Miks ma seda teen?
Kas see tuleb küllusest või puudusest?
Kas ma aitan vabalt või loodan alateadlikult midagi vastu saada?

Kui tegu sünnib teadlikult ja puhtast kohast, ei võta see midagi ära.
Kui tegu sünnib päästmise vajadusest, võib see pikemas plaanis kurnata – isegi siis, kui kavatsus on hea.

See ei ole hinnang, vaid teadmine.
Ja teadmine annab võimaluse valida.

Kallis, sa oled piisav.

Iga kord enne, kui hakkad tegutsema, hinga sügavalt kolm korda sisse ja välja ning alles siis otsusta. Mitte selleks, et end parandada, vaid selleks, et end kuulda. Sa oled piisav mitte täna ega homme, vaid juba praegu. Sa ei pea võitlema ega pingutama, et oma piisavust välja teenida. Sa ei pea tõestama, vastu pidama ega olema rohkem, kui sa juba oled.

Sa ei pea kellelegi midagi rohkem tegema, kui sa juba teed. Piisab täpselt nii palju, et sa tunned end ka ise hoituna ja see ei muutu raskuseks. Kui see, mida sa teed, hakkab tunduma raske, on see kutse peatuda ja küsida endalt, kas sa päriselt pead seda tegema või saab ka teisiti.

Enese hoidmine ei ole allaandmine ega isekus, vaid ausus enda suhtes. Hoia end. Sa oled armastatud nii või naa, ka siis, kui sa seda ei tunne või ei näe. Ja kui sa täna ei suuda seda uskuda, siis lihtsalt tea seda. Ma luban sulle, et hetkest, kui sa otsustad „jah, ma olen hoitud“, hakkad sa seda ka märkama.

Kallistan. 🤍

On huvitav märgata, millele inimesed reageerivad ja millele mitte. Sageli ei tekita reaktsiooni ilusad, õpetlikud ja siledad lood. Need, mis kinnitavad juba tuttavaid arusaamu ja jäävad turvalisse raamistikku. Need võivad olla meeldivad just seetõttu, et nad ei liiguta midagi sees.

Reaktsioonid tekivad sagedamini siis, kui jagamine puudutab midagi vahetumat ja ausamat. Mitte tingimata valu, vaid pärisolekut. Midagi, mis ei paku kohe lahendust ega sõnumit, vaid jätab ruumi tundmiseks. Just seal võivad tekkida ebamugavus, küsimused või soov olukorda kiiresti selgitada ja paika panna.

See ei tähenda, et jagamises oleks midagi valesti. Sageli tähendab see hoopis, et miski liikus. Midagi sai puudutatud. Midagi, mis oli valmis korraks nähtavaks tulema. Jagamine ei ole enamasti abipalve. Enamasti tehakse seda selleks, et näidata: kõik meie tahud on okei, ka sina võid ja saad, me kõik saame ja tohime. Ka need, mis ei ole siledad, lõplikud või valmis. Jagamine võib olla viis lubada endal olla tervik, ilma vajaduseta midagi parandada või varjata. Jagamise viise on palju. Mõni jagab sõnades, mõni vaikuses. Mõni kirjutades, mõni liikumises, mõni looduses, vees või lihtsalt kohal olles. Oluline ei ole viis, vaid see, et miski saab liikuda ega jää kinni.

Inimesed reageerivad erinevalt, sest igaühel on oma piirid, oma valmisolek ja oma tempo. Mõni peatub, mõni liigub edasi, mõni vaatab kõrvalt. Kõik need on loomulikud viisid eluga kohtumiseks.
Vahel ei ütle reaktsioon niivõrd midagi jagatu kohta,vaid sellest, millised kohad parasjagu sees liiguvad.

Ja kui nende kohtadega kohtutakse ilma hinnanguta – nii enda kui teiste suhtes –,
tekib ruum. Ruum, kus on lubatud olla selline, nagu ollakse.

Seal sünnibki puhas aktsepteerimine.
Iseenda ja teineteise suhtes. Vaikselt, loomulikult, ilma pingutuseta.

🎄Kaunist teineteise ja iseenda puhast ja ausat aktsepteerimist ning rahu hinge. 🎄

Kui elu on maatriks ja mina olen teadvus,
siis mina valin oma teadmised ja oleku.

Raha teema on olnud hirmu ja igatsuse vaheline pendel.
Me tahame küllust, kuid kardame rikkust.
Kui hakkame raha taga ajama, eemaldub see,
sest pilk on puudusel, mitte sellel, mis juba on.

Kui ma lõpetan tagaajamise
ja võtan vastu teadmise,
et ma olen juba rikas –
elus, armastuses ja võimalustes –,
siis muutub mu suhe rahaga.

Ma austan raha
ja võtan selle vastu austusest,
mitte vajadusest.
Nii sünnib rahaline teadlikkus
ja loomulik voolamine.

Kui elu on maatriks ja mina olen teadvus,
siis mina valin oma oleku.
Ma valin õnne.
Ma valin külluse.
Ma valin armastuses pere
ja elu naudingu.

Ma teen selle valiku oma teadvuses
ja lasen elul endal paika loksuda –
punnitamata,
ilma surumiseta,
lihtsalt olles.

Mina olen otsustanud.
Ma ei karda.
Ma elan.

See lugu on minu jõulukingitus sulle.
Loe seda nii palju kui vaja.
Kauneid jõule
ja imelisi hetki igal ajal.

Ja siin ma olen — Haapsalus.

Kaua unistatud kohas. Ja ometi mitte kunagi päriselt mõelnud, et ma võiksin oma unistusi ka teostada. Et ma võiksin siin päriselt elada.

Viimastel päevadel on siiski minus üles tulnud pinged — ootused, mida olin endas kandnud, lootuses, et mind toetatakse ajal kui ma seda enim vajasin, kuigi ma ise ei olnud kordagi abi palunud, toetust ei tulnud… Ma ei usu, et seda vajasin, kuid soovisin seda tunnet, et teoorias see on võimalik… Arvasin, et olin sellest pingest üle, kuid nüüd see tuli üles, ju oli aeg tulla….

Üleeile olin Haapsalu Kultuurikeskuses, imetlemas imeliselt ettevalmistatud akrobaatikute kontserti.
Keha, kohalolu, pühendumus, ilu —
miski selles liigutas mind sügavalt ja pani kihid tasapisi lahti tulema.

Siis tuli saun. Üleeile ja eile. Soojus, vaikus, pisarad. Pinged said loa kehast väljuda, ilma võitluseta. Ühel päeval olin pisarates, tundes korraks, et ma ei ole hoitud. Järgmisel päeval vabastasin, sest teadsin: see tunne ei ole tõde.
Täna hommikul algas päev mere ääres.

Avarus. Hingamine. Ruum.
Ja siis juhtus midagi, mis pani mind lihtsalt ahhetama. Täiesti ootamatult tuli mulle külla inimene, keda olen elu jooksul kohanud vaid mõnel korral, aga iga kord on tunne, nagu oleksime eluaegsed tuttavad. Nagu haldjast ristiema, kes astub uksest sisse just õigel hetkel.
Ta tõi mulle mustas karbis kringli Viigi Kohvikust.
Just selle sama kringli, mida olin tund varem kohvikus vaadanud — nii ilus, et jäi meelde,
aga mille jätsin ostmata, mõeldes, et üksi ei söö
ja külalisteni on veel aega. Ja nüüd oli see siin.
Minu ees. Ja vana tuttav leidis kohe mu kodus üles ja isegi teadmata mu kodu numbrit, oli ta mu kodu ukse ees… täielik ühendus….Nagu elu vaikne naeratus: ma kuulen sind. Aga see polnud kõik.
See vana hea tuttav ütles mulle just neid sõnu,
mida mul oli vaja kuulda. Soojendas mu südant ja kinkis mulle kingitusi kingituste järel — mitte materiaalses mõttes, vaid kohalolu, mõistmist ja hoidmist.

Kui ühel päeval nutad, arvates, et sa ei ole hoitud,
ja järgmisel päeval vabastad, sest tead, et see pole tõsi, ja siis tullakse sulle lihtsalt külla,
nii ootamatult ja täpselt õigel hetkel… Ma ei tea.
Kui see pole ime, siis mis üldse on.

Aitäh, elu.

Muutused ei sünni alati otsusest midagi muuta.
Sageli sünnivad need siis, kui inimene lõpetab pideva korrigeerimise ja hakkab lihtsalt elama.

Igapäevaselt kohal olles –
tehes tavalisi asju teadlikult,
pühendudes elule nii, nagu ta parasjagu on,
ilma sildistamise ja hinnanguteta, lihtsalt olles.

Väljakutsed ei kao,
aga nad ei ole enam vastased.
Nad tulevad ja neid võetakse vastu,
mitte võitluses, vaid avatult.
Ja sageli lahustuvad nad just siis,
kui neid ei püüta parandada ega mõista üle.

Kui mõni plaan ei tule,
ei ole see ebaõnnestumine.
See on kutse lahti lasta.
Mitte loobuda,
vaid lubada elul valida kergem ja ausam tee.

Nii toimuvadki muutused vaikselt.
Mitte murdes,
vaid nihkudes.
Ja ühel hetkel märkad,
et elu kannab sind rohkem,
kui sina teda kunagi kanda püüdsid.

Kui tunned ja vajad, siis kõik minu lood on leitavad kesktee.ee lehel.
Minu loomingut ja lugusid saad toetada: EE887700771011865657
Anni talu OÜ, selgituseks: tasakaalupanus.

Kui usaldus saab küpseks – ka paarisuhtes

Mõnikord ei alga muutus kriisist ega konfliktist.
See algab vaiksest äratundmisest.
Sellest, et nii nagu seni, ei taha enam.

Inimene hakkab endas märkama kohta, kus turvatunne on olnud nõrk. Ilma süüta. Ilma hinnanguta. Lihtsalt ausalt.

Oluline on öelda: sa ei ole süüdi selles, et sa nii tunned ja koged. Mitte keegi ei ole. Me oleme õppinud armastama maailmas, kus hirm ja kontroll on olnud tavapärased. See on olnud viis hakkama saada.

Ühel hetkel märkab inimene midagi väga lihtsat.
Ta märkab, et ta keskendub pidevalt sellele, mida teine ei tee.
Ja siis küsib ta endalt ausalt:
mis tunne mul endal oleks, kui keegi näeks minus ainult seda, mida ma ei tee?

See küsimus muudab palju. Sest seal saab selgeks, et kriitika ei sünni pahatahtlikkusest, vaid pingest ja ootustest.

Kui inimene lõpetab teise kritiseerimise, ei kao ainult pinged tema enda sees – ka väljastpoolt hakkab kriitika vaibuma. Mitte maagia pärast, vaid seetõttu, et suhtest kaob pinge.

Kui ta ei sea enam teisele ega endale liigseid ootusi,
juhtub midagi ootamatut. Hakkavad tulema väikesed, kuid päris üllatused. Teod, mida ei nõutud.
Lähedus, mida ei surutud.

Paarisuhtes tähendab see sageli uut kvaliteeti.
Mitte enam ootust, et partner peaks vastama etteantud kujule.
Vaid ruumi, kus mõlemad saavad kasvada.

Ja sealt sünnib järgmine samm: teadlik otsus usaldada partnerit. Mitte pimesi. Mitte ennast maha jättes. Vaid selgusega.

Usaldus tähendab siin:

💛ma ei keskendu sellele, mida ei tehta

💛ma märkan ka seda, mis juba on

💛ma ei pingesta suhet ootustega

Kui vastutus ja usaldus kohtuvad, kasvab suhe.
Mitte läbi pingutuse, vaid läbi kerguse. Sest pinge on lahkunud vahelt.

Kui see sisu on sind toetanud ja tunned soovi, on sul võimalus tasakaalustada minu tegevust vabatahtliku panusega.

EE887700771011865657

Anni talu OÜ

Selgitus: tasakaal